Yes, at once you start singing to them, they do not allow you to stop anymore. You have to go on and on... at once you stop, the boys start to scream. At once you continue, they are quiet and happy again. We have SPOILT them with singing!
Therefore our evenings at home are very loud - if I'm with the boys, then I sing. If Erik is with the boys, then he sings. The boys don't mind which melody or words we use - it doesn't matter, as long as we sing! So we invents songs about anything. Sometimes I think that it's easier to play them recorded songs, but this doesn't work - they want alive performance!
On Sunday evenings, when we bath the boys, we need help. Kert is usually helping us - he looks after 2 boys who are not in the bath while we bath the 3rd boy. I have told to Kert, that he has to sing for the boys. Kert says back to me: "No. I won't do that. I can't sing". When we return to the room with the boy who has just bathed, I hear Kert singing!
So there's an option -
Not sing. The boys are angry and cry.
Sing. The boys are happy and quiet.
As simple as that!
Sten:
Ralf:
Fred:
5 comments:
Nii armas:D Meil on päevakorral Entel-Tenteli plaadi kuulamine... nii 5 korda päevas ikka ja nädalast nädalasse - help!!!
Mind hoiatati, et esimesel aastal jäävad lapsed kergesti sõltuvusse. Näiteks soovitati juua anda ainult vett (siis kui juba tahket toitu saama hakkavad), sest magusast joogist (n:morss) jäävad kohe sõltuvusse ja vett nad siis enam ei taha.
Meil juhtus umbes kuu aega tagasi nii, et üks poistest hakkas lutist sõltuvusse jääma. Avastasin, et poiss ei taha lõunaunne ilma lutita jääda. Õhtul võõrutasime koos mehega ta lutist kohe ära... päris karm oli, aga siiani keegi magamajäämiseks lutti ei taha.
Ma vaatan, et sul nii ilusti hoiavad pead. Kaua nad juba jaksavad nii kõhuli olla ja kas nad naudivad ka seda (piltidelt vaadates vist küll)?
Eda - jube hea oleks, kui Entel-Tenteli plaat rahuldaks ka meie omasid! Aga ise oleme süüdi, et sellega ei alustanud! :)
Maarja - jah, lapsed võtavad hästi ruttu erinevaid asju/veidrusi/harjumusi omaks. Meie omad samuti. Igal ühel on näiteks omamoodi vaja jääda hommikuunne. Üks jääb ainult kiigutades hällis (ma ei kujuta ette, kuidas me sellest lahti saame - sest tal on selline komme, et magama minnes on tal vaja hästi palju siputada ning siis mingi hetk minu suure kiigutamise peale jääb magama, kuigi ta enam hälli õieti ei mahugi (jalad krõnksus on seal)), teisel on vaja panna padi ühe kõrva peale - siis on ta rahul, ilma selle protseduurita jääb uni kasvõi ära, sest kõik pole nii "nagu vaja". Ainult kolmas jääb enam-vähem ilma pretensioonideta magama. Üldse need 2 vahepealset und - hommiku- ja õhtuuni on meil juba üks suur tsirkus - ega enam jääda ei taheta, samas ilma ka veel ei saa, olen proovinud ja siis tekib selline üleväsimus, et kohe korralik hullumaja.
Lutist on meil ka lapsed natuke sõltuvuses, eriti jama on öösel, kui peab sellepärast nende juures käima, et lutt on kadunud. Õnneks seda juhtub tavaliselt ainult Ralfiga, teised nii väga ei hooli või vähemasti ei hakka keset ööd seepärast kisama.
Pea hoidmine tuleb järk-järgult, natuke on harjutamise asi ja natuke ikka selle taga kinni, millal laps saab piisavalt tugevaks, et pead kauem hoida. Ma ikka püüdsin neid koguaeg kõhuli panna, aga kolmega ei saa ju seda teha nii tihti kui ühega - enne on päev õhtas... Aga mingi hetk hakkas neile endale meeldima ja nüüd Ralf ja Fred võivad väga kaua kõhuli olla. Alati on neil siis jube hea tuju, kui saab kõhuli - kohe hakkavad naerma. Sten ka naerab, aga temal on käed nõrgemad ja ta ei jaksa nii kaua olla, kuigi pead jaksab ta küll sama kaua hoida. Fred keerab ka seljalt kõhule, kui teda meelitada ja kõhu pealt selili võib igal ajal keerata, see on tal väga käpas.
Post a Comment